Suur hea meel teatada, et ilmavalgust nägi minu teine personaalnäitus. Kaua tehtud ja sai kaunikene küll:)
Kui esimene fotonäitus, mis leidis aset ca 2a tagasi, oli stuudiofotodest, siis seekord läksid loosi pulmafotod.
Suured tänud kõigile, kes olid abiks nõu ja jõuga!
Miks sellist näitust vaja on?
Kui nüüd mõned mõtlevad, et no muud teha ei ole v …. siis minujaoks on näituse tegemine juskui mingi verstaposti läbimine. Tekib tunne, et nüüd ma tahan teha midagi teisiti, eksponeerida oma töid ka muul viisil kui blogis ja Facbookis. See on aeg, kus mõtlen, mis on tänaseks tehtud ja mida võiks tulevikus teha. Foto ei ole ju ainult fail arvutis. Kvaliteetne print (korrektselt viimistletud/raamitud) on vaatamisväärsus omaette. Kuigi internetiajastu on meid kuvarite ette naelutanud, on veel palju inimesi, kellel ei ole FB jne. Oluline on olla orbiidis ja silma ees. Lisaks pakub näituse ettevalmistamine parajalt põnevust ja kogemust:)
Kuidas toimus piltide valik?
Kui ma algselt olin arvanud, et 1 päev valin, teine päev otsin üles toorfailid, edasi töötlen ja juba hakkan raami valima, siis nii see päris ei läinud. Üksnes piltide valik kulges oodatust kõige rängemaks tegevuseks (nagu ma seda 2a tagust tegevust ei mäletaks). Sel näitusel ei ole esindatud ainult minu supperhüpper pildid, need said valitud ikka tuhandete pulmapiltide seast. Ring tõmbus piltidest pidevalt koomale, sõelale jäänud 50’st tuli omakorda valida 12! Kui juba “juhe” hakkas kokku jooksma, siis tuli mõned abimehed appi võtta.
Fotod on A3 (30x45cm), lisaks paspartuu, mattklaas ja puitraam.
Selline ta sai, aga mine viska oma silm peale!
Pildid on üleval Tartu Kaubamaja III korrusel näituse seinal veebruari lõpuni.
Fotod printis: Salibar
Raamis ja viimistles: Raamikoda
